Veebruarikuu teisel nädalal toimus degeneratiivse müelopaatia (DM) geenitestimise jaoks süljeproovide võtmine, kus osales kümme (10) koera, neist kuus (6) hovawarti.
Koostööpartnerid: loomaarst Ulla Ostra ja Vetgeeni labor Eestis.
Degeneratiivne müelopaatia, mis on tuntud ka krooniline degeneratiivse radikulomüelopaatiana, on pärilik seljaaju haigus, mille tagajärjeks on aeglaselt progresseeruv tagajäsemete nõrkus ja halvatus.
Sümptomid on põhjustatud seljaaju valgeaine kahjustumisest. See haigus sarnaneb inimese amüotroofse lateraalskleroosi mõningate vormidega, mida tuntakse Lou Gehrigi tõvena.
Degeneratiivne müelopaatia täpne põhjus pole teada. Selle varajases staadiumis sarnanevad sümptomid osteoartriidi sümptomitega, mis ilmnevad sageli puusaliigese düsplaasia järel paljudel suuretõulistel koertel, mistõttu selle haiguse diagnoosimine on keeruline. Haiguse hilisemates staadiumides eristavad progresseeruv nõrkus ja koordinatsioonihäired.
Sarnane haigusseisund võib olla põhjustatud ka selgroovigastusest, selgrookasvajast, nimmekanali ahenemisest, kõhrketta sopistumisest, müasteeniast ja lülisambapõletikust.
Haiguse peamiseks riskifaktoriks peetakse geneetilist mutatsiooni.
Degeneratiivset müelopaatiat peetakse keskealiste ja vanemate koerte haiguseks, mis kimbutab eriti saksa lambakoeri, saksa lambakoera ristandeid, Siberi huskisid ja kollisid. On leitud, et selle haiguse risk on veel mitmel tõul, sealhulgas Berni alpi karjakoer, bokser, Chesapeake Bay retriiver, kuldne retriiver, Kerry siniterjer, kääbuspuudel, Nova Scotia retriiver, Welsh Corgi Pembroke, mops, Rodeesia Ridgeback, puudel, Kõmri Corgi, Kõmri Corgi Cardigan, Kõmri Corgi Pembroke ja traadikarvaline foksterjer.
Seda haigust esineb kõige sagedamini keskealistel ja vanematel koertel, 4…14 aasta vanuses. Noortel koertel esineb seda harva.
Pikemalt lugeda SIIN.